♥ Allen Ginsberg: Song / Laul

The weight of the world

is love.

Under the burden

of solitude,

under the burden

of dissatisfaction 

the weight,

the weight we carry

is love.

Who can deny?

In dreams

it touches

the body,

in thought

constructs

a miracle,

in imagination

anguishes

till born

in human -

looks out of the heart

burning with purity -

for the burden of life

is love,

but we carry the weight

wearily,

and so must rest

in the arms of love

at last,

must rest in the arms

of love.

No rest

without love,

no sleep

without dreams

of love -

be mad or chill

obsessed with angels

or machines,

the final wish

is love

- cannot be bitter,

cannot deny,

cannot withhold

if denied:

the weight is too heavy

- must give

for no return

as thought

is given

in solitude

in all the excellence

of its excess.

The warm bodies

shine together

in the darkness,

the hand moves

to the center

of the flesh,

the skin trembles

in happiness

and the soul comes

joyful to the eye -

yes, yes,

that's what

I wanted,

I always wanted,

I always wanted,

to return

to the body

where I was born.

Maailma raskus

on armastus.

All üksinduse

koorma,

all meelapaha

koorma

raskus

raskus, mida kanname, 

on armastus.

Kes saaks eitada?

Ulmades

puudutab see

ihu,

mõtteis

meisterdab

ime,

kujutlusis

kannatab,

kuni sünnib

inimeses -

silmab südamest välja

puhtusest põledes -

sest elu raskus

on armastus,

aga me kanname seda raskust

roidunult

ja peame siis puhkama

armastuse embuses

viimaks,

peame puhkama armastuse

embuses.

Pole puhkust

armastuseta,

pole und

armastuse

ulmata -

ole sa hull või rahu ise,

vallatud inglitest

või masinatest,

viimne soov

on armastus

- ei saa olla kibestunud,

ei saa eitada,

ei saa tagasi hoida

kui eitatakse:

raskus on liiga suur

- peab andma

midagi vastu ootamata,

nagu mõtet

mõlgutatakse

üksi olles

selle imetabases

külluses.

Soojad ihud

hiilgavad üheskoos

pimeduses,

käsi liigub

liha

keskele,

nahk väreleb

õnnest

ja hing tuleb

rõõmus silmisse -

jaa, jaa,

just seda

ma tahtsin,

olen alati tahtnud,

olen alati tahtnud

tagasi

ihusse,

milles ma sündisin.

Tõlkinud Airi Looman

Agape II

Kiivus

südant mul torkab kui

su pilgu teisel leian

põue pitsitab kui

tal naeratad

pilgu tuhmistab kui

vastu tal astud

kõrvad kurdiks lööb kui

naermas teid kuulen

mõistuse röövib kui

te embust näen

Armastus

leebelt mind hoiab kui

last kiigutab

õrnalt kõrva mul sosistab

rahu rahu

mind on nii palju

et küllaga jagub sullegi

mu armas

mu ilus

mu hea

Sõõm rõõmu

See naine

peos pokaal

kesk paare lembeid

salku kihavaid

vaatleb kuulab

naeratab ent tõsineb

tühi taas pokaal

ikka üksi on

inimeste seas

ei leia

rõõmu muust

kui veinisõõmust

November haiku

Waking to the sound

of small tits brushing against

my window – great heavens!

♥ Naomi Shihab Nye: Kindness / Lahkus

Before you know what kindness really is

you must lose things,

feel the future dissolve in a moment

like salt in a weakened broth.

What you held in your hand,

what you counted and carefully saved,

all this must go so you know

how desolate the landscape can be

between the regions of kindness.

How you ride and ride

thinking the bus will never stop,

the passengers eating maize and chicken

will stare out the window forever.

Before you learn the tender gravity of kindness,

you must travel where the Indian in a white poncho

lies dead by the side of the road.

You must see how this could be you,

how he too was someone

who journeyed through the night with plans

and the simple breath that kept him alive.

Before you know kindness as the deepest thing inside,

you must know sorrow as the other deepest thing.

You must wake up with sorrow.

You must speak to it till your voice

catches the thread of all sorrows

and you see the size of the cloth.

Then it is only kindness that makes sense anymore,

only kindness that ties your shoes

and sends you out into the day to mail letters and

purchase bread,

only kindness that raises its head

from the crowd of the world to say

it is I you have been looking for,

and then goes with you every where

like a shadow or a friend.

Enne kui tead, mis lahkus õieti on,

pead midagi kaotama,

tundma tulevikku ühe hetkega lahustumas

kui sool lahjendatud leemes.

Peos mis sul oli,

mida hindasid ja hoolsalt hoidsid,

kaotama pead, et teada

kui kõle võib olla maastik

lahkuselaikude vahel.

Kuidas sõidad ja sõidad

ja mõtled: buss ei peatu eal,

maisi ja kana nosivad sõitjad

aga aiva aknast välja vaatavad.


Et kogeda lahkuse õrna tõmmet,

pead jõudma sinna, kus valges pontšos

indiaanlane on surnult tee ääres maas.

Pead mõistma, et tema asemel võiks olla sina,

et temagi oli keegi,

kes rändas läbi öö, plaanid

ja paljas hingeõhk elus hoidmas.


Et teada lahkust kui sügavaimat asja su sees,

pead teadma kurbust kui teist sügavaimat asja.

Pead ärkama koos kurbusega.

Pead rääkima temaga, kuni su enda hääl

tabab kurbuse niidi

ja sa tajud kanga suurust.


Siis on lahkus ainus asi, mis veel mõistlik näib,

vaidt lahkus, mis seob su kingapaelad

ja saadab sind uude päeva leiba otsima,

vaid lahkus, mis tõstab pea

maailma suures summas ja ütleb:

"Mind sa oledki otsinud",

ja läheb sinuga kõikjale

nagu vari või sõber.

  Tõlkinud Airi Looman

♥ Allen Ginsberg: Shot in the Back by a Fallen Leaf / Lask selga langenud lehelt

The leaves are bright

as a million

electric lights on

the yellow hill

The sun moves up

on the little trees

vast Autumn helium

after last night—

Three men sprawl drunk

in the birch thicket

on the small dump road

they finished the whiskey

Birds sing on barbwire

fresh wind rushes the trees

the jeep motor runs quietly

a frog jumps thru grass

Faraway on Hawk Ridge eagles

swoop down following

the ancient windpath

South along Appalachians

The universe is so airy

you need only get up

cold and walk the dirt road

at dawn to be in Heaven

Puulehed säravad

justkui miljon

elektripirni

kollasel künkal

Päike tõuseb

pisikesi puid pidi

ilmatusuur sügisheelium

pärast eilset ööd

Kolm meest purjakil

lösutavad kasevõsas

väikese prügitee ääres

viskile kus lõpu tegid

Linnud laulavad okastraadil

värske tuulehoog sahistab puudes

automootor müriseb tasa

konn hüppab läbi rohu

Kaugel Haukanõlvalt kotkad

sööstavad alla mööda

iidset tuuleteed

piki Apalatše lõunasse

Universum on nii õhuline

sa pead vaid tõusma

üles ja minema muldteed

koidikul et jõuda paradiisi

Tõlkinud Airi Looman

♥ Max Ehrmann: Desiderata*

Go placidly amid the noise and haste,

and remember what peace there may be in silence.

As far as possible without surrender

be on good terms with all persons.

Speak your truth quietly and clearly;

and listen to others,

even the dull and the ignorant;

they too have their story.

Avoid loud and aggressive persons,

they are vexations to the spirit.

If you compare yourself with others,

you may become vain and bitter;

for always there will be greater and lesser persons than yourself.

Enjoy your achievements as well as your plans.

Keep interested in your own career, however humble;

it is a real possession in the changing fortunes of time.

Exercise caution in your business affairs;

for the world is full of trickery.

But let this not blind you to what virtue there is;

many persons strive for high ideals;

and everywhere life is full of heroism.

Be yourself.

Especially, do not feign affection.

Neither be cynical about love;

for in the face of all aridity and disenchantment

it is as perennial as the grass.

Take kindly the counsel of the years,

gracefully surrendering the things of youth.

Nurture strength of spirit to shield you in sudden misfortune.

But do not distress yourself with dark imaginings.

Many fears are born of fatigue and loneliness.

Beyond a wholesome discipline,

be gentle with yourself.

You are a child of the universe,

no less than the trees and the stars;

you have a right to be here.

And whether or not it is clear to you,

no doubt the universe is unfolding as it should.

Therefore be at peace with God,

whatever you conceive Him to be,

and whatever your labors and aspirations,

in the noisy confusion of life keep peace with your soul.

With all its sham, drudgery, and broken dreams,

it is still a beautiful world.

Be cheerful.

Strive to be happy.

 

Kindlalt kõnni kesk kisa ja kiiret,

meeles pea rahu vaikuse sees. 

Minetamata ennast, 

ole rahujalal kõigiga.

Oma tõde ütle vaikselt ja selgelt,

kuula teisi,

sest isegi tuimal ja teadmatul on,

mida öelda.

Eemal hoia lärmakatest ja riiakatest,

sest need vaid su vaimu vaevavad.

 

End teistega võrreldes võid minna uhkeks või kibedaks,

sest alati on neid,

kes on sust halvemad või paremad.

Tunne rõõmu nii saavutustest kui ka kavatsustest.

Oma kutsumust järgi, sest ükskõik kui kuulsusetu,

on see tõeline aare elu muutuvas õnnemängus.

Tegutsedes kasuta ettevaatust,

sest ilm on teesklust täis.

Ent ärgu varjaku see voorusi, mis ilmas on:

ideaale kõrgeid järgivad paljud

ja sangareid igal sammul leida võib.

Ole sina ise.

Ära teeskle tundeid.

Ära armastust pilka,

sest hoolimata põuast ja pettumusest

see kui kevadine rohi tärkab taas.

Lahkesti võta vastu aastate õppetunnid,

noorustükkidel väärikalt minna lase.

Hingetugevust toida kaitseks ootamatu ebaõnne eest.

Ära piina end süngete kujutelmadega.

Palju hirme sünnib väsimusest ja üksildusest.

Peale eluterve enesevalitsuse

ole enda vastu leebe.

Oled universumi laps,

mitte vähem tähtis kui puud ja taevatähed –

sinulgi on õigus olla siin.

Ja kas selge sulle või ei,

kahtlemata läheb kõik universumis ettenähtud rada.

Seega, ole rahujalal jumalaga,

kes ta ka sinu jaoks pole.

Mida iganes teed või püüad,

säilita hingerahu kesk elu eksitavat melu.

Hoolimata pettusest, vaevast ja luhtunud unistustest 

maailm ikka on ilus.

Ole rõõmus.

Püüa olla õnnelik.

Tõlkija Airi Looman

*Ladina keeles: ihaldatu

 

Koos ja üksi / Together and alone

Sa tuled ja
ME OLEME KOOS
Sa lähed ja
MA JÄÄN ÜKSI
Võtad kaasa naeru kerguse rõõmu

Armastuse rõõmu me jagame koos
Armastuse kurbust kanname üksi

Mõnes suhtes ollakse kogu aeg üksi

You come and

WE ARE TOGETHER

You go and

I AM ALONE

You take along laughter lightness joy

The joy of love we share together

The sorrows of love we bear alone

In some relations, one is alone all the time

Kaljul

Tean tunnen

aiman adun

mil lained ta pea kohal

kokku löövad

ja mind appi ta hüüab

Mu kätt ent ta vastu ei võta

mannetuna teda vaatan

üles-alla hulpimas

ta pigem hukkub

Mu vägi mind hoia

uppujaga uppumast

allaandjaga alla andmast

vihkajaga vihkamast

Kanna mind oma kaljul

et kuuleksin enda häält

järgiksin enda vaistu

kõnniksin enda rada 

Hurm

Lendled mu kohal

su tiibade plagin

hurmab erutab mind

tasamaade tasast last

Sinus on hoogu sinus on jõudu

mu juurde laskud

oma tiivule võtad

mulle imelisi ilmu näitad

Hurma tagant ent irvitab hullus

pillad mind pilkases pimeduses

et kaose järel taas oma

tiibu mu kohal plagistada

Aga siis sa varised

murdunud tiib elutult su kõrval

usun usun su võimesse tõusta lennata veel

ent mu jalge ette sa oigama jääd

Teine

Teine

mitte esimene

roll täis tööd ja tõotusi

Kas siis nii vähe endast hoolin

ootejaama jään

tõmbetuule kätte

Kurbuse all

Kurbuse all kummargil

kõnnin kesk tähitut ööd

kauguses uluv koer

mu südamesoius soleerib

kaua teel – ei tea

kaua veel – pole aimu

kurbus hellalt hoiab mu südamesoovi

kiigutab tasa lahti ei lase

Kaugelt

Imetled mind kaugelt

kõrgele sead

teed enese imepisikeseks

kui ma suu avan

hirmud sa ja

tulistjalu paged

Lahku

Lahtunud lootuses

tallame neima naatidel

ja villime viha veini

Lähedased kaugenevad ja

armastajaist saavad jõhkurid

kes pigem tapavad kui lepivad

Kohtudes olime võõrad

lahkume kui võõrad

Hotell / Hotel

Taas üks uus hotell

taas üks puhkepaik meile

kes me aina elust läbi tuiskame

kodune koht kõledal teel

Tule mu arm lebame voodil

langeme siidlinade embusse

 
nõrkeme kullake nõrkeme

joome veel sõõmu rõõmu

mis lahke saatus me karikasse valand

Hotellllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllll

Hotellllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllll

Hotelllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllll

Me kohal

tuhat ööbikut laulma puhkeb

paradiis – meie oma siin ja praegu

puhkepaik

voodisiid

pehme ihu

                        ja

                             meie ise

                                            ise

Another new hotel

another rest stop

for us rushing through our lives

a homey place on a lonely road

Come my love let us lie down in bed

let us fall into the caress of silky sheets

let us relax my love relax

let us drink some joy

a kind fate has poured into our cup

Hotellllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllll

Hotellllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllll

Hotelllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllllll

Above us

a thousand nightingales burst into a song

paradise - ours here and now

rest stop

silky sheets

soft skin

                         and

                              us as we are

                    as we are                       

                                      

♥ Ernst Enno: Rändaja õhtulaul / Rover's Evening Song

Ma kõnnin hallil lõpmata teel

kesk nurmi, täis valmivat vilja,

ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,

ju lapsena teesid armastas meel -

teed laulavad õhtu hilja. 

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,

need otsata kutsuvad jooned, -

ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,

nii hallid ja tolmused kõik need teed,

need rändaja eluhooned. 

Ju lapsena teesid armastas meel,

ju lapsena kuulda tee juttu -

ju lapsena kõndi armastas meel,

oma laulu nii laulda hallil teel,

kui polekski ilmas ruttu.

 

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata -

meel igatseb tolmuta randa,

tund hiline, tee on kõva kui kee,

mind hoiab kui mõrsjaks enesele -

ei siiski saa pärale kanda. 

Ma kõnnin hallil lõpmata teel

kesk nurmi, täis valmivat vilja,

 

ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,

kui teede laul, tee helisev meel,

ja kõik on õhtu nii hilja.

 

Treading on an endless gray road

between the fields full of ripening grain,

treading and treading on an endless road,

early on I was drawn to roads –

roads sing late at night.

How tough these roads, they are as chains,

these endless inviting lines –

treading and treading, these roads tough as chains,

so gray and dusty, all these roads,

    a rover’s living quarters. 

Early on my mind was drawn to roads,

early on to listen to the roads speaking,

early on my mind was drawn to tread,

to sing my own song on a gray road,

as if there’s no hurry in the world.

The late hour is singing endlessly –

my mind desiring to reach a shore without dust,

the late hour, the road tough as a chain

keeps me as a bride for itself –

but it can’t take me there. 

Treading on an endless gray road

between the fields of ripening grain,

treading and treading on an endless road;

the song of roads, the ring of roads

and all is so late at night.

Translated by Airi Looman, edited by Les Wilson

Lähedal ja kaugel / Close and Far Away

Nii kaugel nii lähedane

ületan maad ja mered me vahel

tulen su juurde

nii lähedale

pruugib vaid sirutada kätt

et sind puudutada

Aga ma puudutan tühjust

koban küündimatuses

nii lähedal nii kauge

Anna andeks mu armastuse unistus

anna andeks

Far away yet so close

I have crossed all the lands and seas between us

have come to you

so close

I just need to stretch out my hand

to touch you

But I am touching nothingness

stumbling in void

So close yet so far away

Forgive me my dream of love

forgive me