Pühitsetud

Pärt Uusbergi "Õhtu ilu" kuulates

Vaikusest kostab heli
õhtuudust välja
üminal sammuvad naised reas

tulipunasesse
katedraali  

Aegu kõrge ja kauge
kõlab nüüd siin naisehääl õrn 

ja võlvide all

paisub

Altari ees salk mehi

märguande ootel et 

ühineda ja

toetada

Nende hääled põimuvad ühte ja siis

kajab nende laulus vastu

kõiksuse enda hääl

 
Ühed annavad lembuse, teised kindluse
ei ole üht teisteta
teised üheta olla

ei saa 

 

Laulust vägevad
hinges pühitsus

valguvad nad üle ilmamaa
armastust jagama

 

Vaikelu

Kui tapvalt tüütuks muutub kõik

ja ärritav on iga tühiseimgi tõik

lööd viimaks sirgu oma selja

ja astud surnud ringist välja

aule-kuulsusele ütled adjöö

sest need on kõigest sund ja töö

heast loobud ja kõnnid kitsast rada

mille lõpus pole ühtki kullapada

eemale tõmbud et üksi olla

ja kõik oma maskid lasta alla

on kõigest pinnal vaikne vaikelu

all selle käimas lõppematu melu

meeled edastavad pindmist

sisimani viib vaid su vaist

Rahu

Rahu

            rahu

                       rahu

too mõtlust mu tõttu

ravi roomamisest räsitud hinge

selgita ihadest häguseid silmi

pehmita vaevadest paakund põue

                         rahu

            rahu

rahu

vii mind tasastele teedele

eemale tormist ja tulvaveest

lase mul kanda oma koormat

ja kesta  hetkes

näha selle võlu või valu

või mõlemat 

rahu

          rahu

                         rahu

KUS SA KÜLL OLED?!