is love.
Under the burden
of solitude,
under the burden
of dissatisfaction
the weight,
the weight we carry
is love.
Who can deny?
In dreams
it touches
the body,
in thought
constructs
a miracle,
in imagination
anguishes
till born
in human -
looks out of the heart
burning with purity -
for the burden of life
is love,
but we carry the weight
wearily,
and so must rest
in the arms of love
at last,
must rest in the arms
of love.
No rest
without love,
no sleep
without dreams
of love -
be mad or chill
obsessed with angels
or machines,
the final wish
is love
- cannot be bitter,
cannot deny,
cannot withhold
if denied:
the weight is too heavy
- must give
for no return
as thought
is given
in solitude
in all the excellence
of its excess.
The warm bodies
shine together
in the darkness,
the hand moves
to the center
of the flesh,
the skin trembles
in happiness
and the soul comes
joyful to the eye -
yes, yes,
that's what
I wanted,
I always wanted,
I always wanted,
to return
to the body
where I was born.
Maailma raskus
on armastus.
All üksinduse
koorma,
all meelapaha
koorma
raskus
raskus, mida kanname,
on armastus.
Kes saaks eitada?
Ulmades
puudutab see
ihu,
mõtteis
meisterdab
ime,
kujutlusis
kannatab,
kuni sünnib
inimeses -
silmab südamest välja
puhtusest põledes -
sest elu raskus
on armastus,
aga me kanname seda raskust
roidunult
ja peame siis puhkama
armastuse embuses
viimaks,
peame puhkama armastuse
embuses.
Pole puhkust
armastuseta,
pole und
armastuse
ulmata -
ole sa hull või rahu ise,
vallatud inglitest
või masinatest,
viimne soov
on armastus
- ei saa olla kibestunud,
ei saa eitada,
ei saa tagasi hoida
kui eitatakse:
raskus on liiga suur
- peab andma
midagi vastu ootamata,
nagu mõtet
mõlgutatakse
üksi olles
selle imetabases
külluses.
Soojad ihud
hiilgavad üheskoos
pimeduses,
käsi liigub
liha
keskele,
nahk väreleb
õnnest
ja hing tuleb
rõõmus silmisse -
jaa, jaa,
just seda
ma tahtsin,
olen alati tahtnud,
olen alati tahtnud
tagasi
ihusse,
milles ma sündisin.
Tõlkinud Airi Looman
