mustal asfaldil smaragdina särav klaasikild
viimane mälestus heinekeni pudelist mille üks naga vihast puruks lõi
ei lähe kaua kui keegi sellest üle sõidab
ja
see puruneb tuhandeks tükiks
kuni sellest saab roheline liiv
mille tuuleiil põldudele puistab
kustutades mälestuse heinekeni pudelist
nagast
klaasikillust
ja minust
kellele see meenutas säravat smaragdi
ja lapsepõlve kus sai usutud muinasjutte ja unistuste täitumist
