Tuul kui põske mul paitab
meenub puhang värske
mu ellu mis tõid
Päikesekiire hellitus
taas äratab soojuse
millega mind võlusid
Vihmasagarate rabinal
on nukruse hääl nagu
ajal mil kaugel olid
Kõuekõmin meelde toob
öö mil sind endast
eemale lükkasin
Talvekülm halvab mind
nagu teadmine toona
et oledki läinud
Rauge jõe rahu aga räägib
eluring ikka on üks ja sama
kui ootad naaseb kõik
