stands for all things,
even for those things that don’t – flower,
for everything flowers, from within, of self-blessing;
though sometimes it is necessary
to reteach a thing its loveliness,
to put a hand on the brow
of the flower,
and retell it in words and in touch,
it is lovely
until it flowers again from within, of self-blessing;
as Saint Francis
put his hand on the creased forehead
of the sow, and told her in words and in touch
blessings of earth on the sow, and the sow
began remembering all down her thick length,
from the earthen snout all the way
through the fodder and slops to the spiritual curl of the tail,
from the hard spininess spiked out from the spine
down through the great broken heart
to the sheer blue milken dreaminess spurting and shuddering
from the fourteen teats into the fourteen mouths sucking and blowing beneath them:
the long, perfect loveliness of sow.
Pung
käib kõigi asjade kohta,
ka nende, mis ei – õitse,
sest iga asi õitseb, sisimas, eneseõnnistusest;
siiski on aeg-ajalt vaja
asjale taas tema võlust vesta,
panna käsi
lille laubale
ja taas öelda talle sõnades ja puudutuses,
kui võluv ta on,
kuni ta õitseb jälle, sisimas, eneseõnnistusest;
nagu Püha Franciscus
pani käe emise krimpsus
laubale ja andis emisele sõnades ja puudutuses
maa õnnistuse, ja emisele
meenus kogu ta priskes pikkuses
maisest kärsast läbi
sulbi ja roka spirituaalse sabarõngani välja,
turja turritavast teravusest
alla läbi murtud suure südame
kuni ehedalt piimja siniuneluseni purskumas ja pritsimas
neljateistkümnest nisast neljateistkümnesse lutsivasse suusse:
emise pikk täiuslik võlu.
