Kui tapvalt tüütuks muutub kõik
ja ärritav on iga tühiseimgi tõik
lööd viimaks sirgu oma selja
ja astud surnud ringist välja
aule-kuulsusele ütled adjöö
sest need on kõigest sund ja töö
heast loobud ja kõnnid kitsast rada
mille lõpus pole ühtki kullapada
eemale tõmbud et üksi olla
ja kõik oma maskid lasta alla
on kõigest pinnal vaikne vaikelu
all selle käimas lõppematu melu
meeled edastavad pindmist
sisimani viib vaid su vaist
