Esiletõstetud postitus

Raputatud mitte räsitud

Kuvatud on postitused sildiga Estonian poem. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Estonian poem. Kuva kõik postitused

2019-07-21

♥ Ernst Enno: Rändaja õhtulaul / Rover's Evening Song

Ma kõnnin hallil lõpmata teel

kesk nurmi, täis valmivat vilja,

ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,

ju lapsena teesid armastas meel -

teed laulavad õhtu hilja. 


Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,

need otsata kutsuvad jooned, -

ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,

nii hallid ja tolmused kõik need teed,

need rändaja eluhooned. 


Ju lapsena teesid armastas meel,

ju lapsena kuulda tee juttu -

ju lapsena kõndi armastas meel,

oma laulu nii laulda hallil teel,

kui polekski ilmas ruttu.
 

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata -

meel igatseb tolmuta randa,

tund hiline, tee on kõva kui kee,

mind hoiab kui mõrsjaks enesele -

ei siiski saa pärale kanda. 


Ma kõnnin hallil lõpmata teel

kesk nurmi, täis valmivat vilja,
 
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,

kui teede laul, tee helisev meel,

ja kõik on õhtu nii hilja.

 




Treading on an endless gray road

between the fields full of ripening grain,

treading and treading on an endless road,

early on I was drawn to roads –

roads sing late at night.


How tough these roads, they are as chains,

these endless inviting lines –

treading and treading, these roads tough as chains,

so gray and dusty, all these roads,

    a rover’s living quarters. 


Early on my mind was drawn to roads,

early on to listen to the roads speaking,

early on my mind was drawn to tread,

to sing my own song on a gray road,

as if there’s no hurry in the world.


The late hour is singing endlessly –

my mind desiring to reach a shore without dust,

the late hour, the road tough as a chain

keeps me as a bride for itself –

but it can’t take me there. 


Treading on an endless gray road

between the fields of ripening grain,

treading and treading on an endless road;

the song of roads, the ring of roads

and all is so late at night.


Translated by Airi Looman, edited by Les Wilson

2009-07-21

♥ Karl Ristikivi: Ka sisaliku tee kivil jätab jälje / Even Lizard's Track over Rock Leaves Trace

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.





A lizard's track over a rock leaves a trace as well,
even if we can’t see it.
Each thought that comes and goes
is stored somewhere.
What you gave with a smile
may come to an end,
but the smile remains.
A joy you could not take hold of
will always be waiting.
Even the words unspoken
have been said in your mind
and stored somewhere;
how otherwise could our numbered short days
fill boundless granaries of time?
How otherwise can a rock
roll from its place in an instant?

Those given a little
carry it close to their hearts.
Those given a lot
drop everything out of their hand.
The length of all paths is equal in time.
Translated by Airi Looman