♥ Naomi Shihab Nye: Kindness / Lahkus

Before you know what kindness really is

you must lose things,

feel the future dissolve in a moment

like salt in a weakened broth.

What you held in your hand,

what you counted and carefully saved,

all this must go so you know

how desolate the landscape can be

between the regions of kindness.

How you ride and ride

thinking the bus will never stop,

the passengers eating maize and chicken

will stare out the window forever.

Before you learn the tender gravity of kindness,

you must travel where the Indian in a white poncho

lies dead by the side of the road.

You must see how this could be you,

how he too was someone

who journeyed through the night with plans

and the simple breath that kept him alive.

Before you know kindness as the deepest thing inside,

you must know sorrow as the other deepest thing.

You must wake up with sorrow.

You must speak to it till your voice

catches the thread of all sorrows

and you see the size of the cloth.

Then it is only kindness that makes sense anymore,

only kindness that ties your shoes

and sends you out into the day to mail letters and

purchase bread,

only kindness that raises its head

from the crowd of the world to say

it is I you have been looking for,

and then goes with you every where

like a shadow or a friend.

Enne kui tead, mis lahkus õieti on,

pead midagi kaotama,

tundma tulevikku ühe hetkega lahustumas

kui sool lahjendatud leemes.

Peos mis sul oli,

mida hindasid ja hoolsalt hoidsid,

kaotama pead, et teada

kui kõle võib olla maastik

lahkuselaikude vahel.

Kuidas sõidad ja sõidad

ja mõtled: buss ei peatu eal,

maisi ja kana nosivad sõitjad

aga aiva aknast välja vaatavad.


Et kogeda lahkuse õrna tõmmet,

pead jõudma sinna, kus valges pontšos

indiaanlane on surnult tee ääres maas.

Pead mõistma, et tema asemel võiks olla sina,

et temagi oli keegi,

kes rändas läbi öö, plaanid

ja paljas hingeõhk elus hoidmas.


Et teada lahkust kui sügavaimat asja su sees,

pead teadma kurbust kui teist sügavaimat asja.

Pead ärkama koos kurbusega.

Pead rääkima temaga, kuni su enda hääl

tabab kurbuse niidi

ja sa tajud kanga suurust.


Siis on lahkus ainus asi, mis veel mõistlik näib,

vaidt lahkus, mis seob su kingapaelad

ja saadab sind uude päeva leiba otsima,

vaid lahkus, mis tõstab pea

maailma suures summas ja ütleb:

"Mind sa oledki otsinud",

ja läheb sinuga kõikjale

nagu vari või sõber.

  Tõlkinud Airi Looman