Vaekausil

Kes ei riski, ei joo šampanjat! 

Kes ei joo šampanjat, ei riski? 

Elulõng on habras –

kas katken või katkestan? 

Mu imeilus

Alustasid kõigest väeti ussikesena

kelle elu kogu aeg ohus

sest iga hetk võis keegi suur

su lehelt napsata ja lömastada

sul läks hästi

Siis sai sust nukk ent mitte see

keda kätel kantakse ja hellalt hoitakse

Ega kookonis polnudki nii paha

sealne soe aga olnuks su surm

Selle vastu pidid endas leidma väge

et kitsast kestast välja murda ja elule pääseda

sul oli õnne

Mäletan elevust su kaunist kujust ja elegantsist

Kuis imetlesin su nõtkust ja matkida püüdsin

Hing kinni jälgisin su lendu ühelt kauniduselt teisele

Su elaan kandis ja ekstaasis hoidis nende nektarist

Andsid neile võimaluse kesta

Olles ikka ühtaegu imeline ja ise

Olla kui sina soovisin

Tunda lennu elevust

Lasta tuulel end kanda

Saabuda pidulauda just kõige õigemal hetkel

Teenida kõigi imetlus

Olla armastatud eriline

sina olid

Nüüd näen su murtud tiiba külmal tänavakivil ...

1. lõpp:

... suur sai su kätte

heitled ehk veel kuskil viimaseid hetki

kuis tahaksin su tiiba õrnalt hoida

nutta ja kanda leina

su tiib ent tolmuks pudeneb

2. lõpp:

... su soe mälestus mu pihus

koban ja komberdan

mõnikord tunnen abaluudes pakitsust

mõnikord tõstan pilgu taevasse

ja näen su õde või venda lehvitamas

Kiri emale / Letter to Mum

- Tere emake, kuidas läheb?

- Halvasti!

- Kas midagi juhtus?

- Ei.

- Siis on ju hästi!

Nii me räägime päevast päeva.

Mõnikord on mul sulle uudis, näiteks:

- Emake, tead, su kodutaluni viib nüüd buss

ja seal on teie talu järgi Oti tänav.

Kõrval Tiitsu ja Kadaja.

Teie nurm on täis igasuguseid võrke

ja tulevikus elab seal rohkem inimesi kui teie külas eales varem.

Aga teie talu ei kao, sest tänav ju jääb!

Siiski ei hooli sa sellest nii palju, sest sul on nüüd uus kodu ja pere:

rahutud otsimas rahu,

kannatajad leevenduse ootel,

need, kes mäletavad oma esimesi paremini kui viimaseid.

Oled hooldekodus - kunagises lastesõimes, kus kilkasid lapsed oma esimesi samme tehes.

Nüüd liigud siin sina ratastooliga voodi, söögilaua ja õue vahet.

Või istud sügispäikese kullas, silmis kaugete hetkede helk.

Ehkki me ei jaga enam ammu kodu,

käin tihti su juures ja rändan me ühises ajas,

kus hoian kinni su käest ja sa juhid mu samme

ikka veel, emake armas! 

- Hi Mum, how are you doing?

- Very bad!

- Has anything happened?

- Not at all.

- Then it's all right!

That's how we talk day after day.

Every now and then, I have news that could be of interest, something like that:

- Mum, you know there's a bus that goes straight to your childhood home.

And it is a road called Oti after your farm.

Next to Tiitsu and Kadaja.

Your meadow is now all covered with all kinds of networks

and more people will live there than ever lived in your village before.

But your farm won't disappear because the road will remain.

But you don't care since now you have a new home and family:

the restless in search of peace

the troubled, waiting for relief

those who remember their firsts better than their last.

You are in

in the nursing home, a former daycare centre where children once squealed when taking their first steps.

Now, you move there in your wheelchair between the bed, dining table and courtyard.

Or sit in the gold of the autumn sun, eyes shining on distant moments.

Though we no longer share a home,

I often visit you and our times together

where I hold your hand, and you guide my steps

still, Mom! 

Raputatud mitte räsitud

Tuleb tuul ja heidab võrgu

meelitab ja pakub head

Ei sa taaru ega tõrgu

sina suudad, sina tead

Väge-võimu sulle hoogsalt näitab

kaasa justkui lähed, sest see aitab

Võidutsedes veidi, pea ta raugeb

sina jääd, ikka habras, ikka tugev

Kutsikakirg

Sind nähes hüplen rõõmust
su läheduses niutsun õnnest
su silitusest õõtsun õndsuses
ei soovi sult ma muud kui luba

aina sinu järel silgata

Siis tuleb tema

tulvil uusi uimastavaid aroome
maiuseid ja meelehead

Teda nähes hüplen rõõmust
ta läheduses niutsun õnnest 

ta silitusest õõtsun õndsuses

ei soovi talt ma muud kui luba

aina tema järel silgata

Siin te nüüd olete
ahvatluste-aroomide
maiuste ja meeleheaga
te vahet käin 

ega tea kelle poole hoida
kelle järel silgata

Uu-uu! Urr-auh!

♥ May Sarton: Autumn Sonata

If I can let you go as trees let go
Their leaves, so casually, one by one;
If I can come to know what they do know,
That fall is the release, the consummation,
Then fear of time and the uncertain fruit
Would not distemper the great lucid skies
This strangest autumn, mellow and acute.
If I can take the dark with open eyes
And call it seasonal, not harsh or strange
(For love itself may need a time of sleep),
And, treelike, stand unmoved before the change,
Lose what I lose to keep what I can keep,
The strong root still alive under the snow,
Love will endure - if I can let you go.

♥ Artur Alliksaar: Seitse etüüdi. 1. / Seven etudes. 1

Ütle, kas süda ei ole siis meri

täis tunnete uppuvaid laevu;

kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri

külvame, lõigates vaevu?



Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.

Tuul julgustav juukseid sul silus.

Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus. 

Elada siiski on ilus!

 

Tell me, isn't our heart like the sea,

full of fallen ships of our feelings,

or the field where we sow seeds of joy,

but gather crops of sufferings?

Flowers blossomed from your teardrops.

A soothing breeze caressed your hair.

And brilliantly, stars arch over the night.

The life is still quite alright!

♥ Charles C. Finn: Please Hear What I'm Not Saying

Don't be fooled by me.

Don't be fooled by the face I wear
for I wear a mask, a thousand masks,
masks that I'm afraid to take off,
and none of them is me.

Pretending is an art that's second nature with me,
but don't be fooled,
for God's sake don't be fooled.
I give you the impression that I'm secure,
that all is sunny and unruffled with me, within as well as without,
that confidence is my name and coolness my game,
that the water's calm and I'm in command
and that I need no one,
but don't believe me.
My surface may seem smooth but my surface is my mask,
ever-varying and ever-concealing.
Beneath lies no complacence.
Beneath lies confusion, and fear, and aloneness.
But I hide this. I don't want anybody to know it.
I panic at the thought of my weakness exposed.
That's why I frantically create a mask to hide behind,
a nonchalant sophisticated facade,
to help me pretend,
to shield me from the glance that knows.

But such a glance is precisely my salvation, my only hope,
and I know it.
That is, if it's followed by acceptance,
if it's followed by love.
It's the only thing that can liberate me from myself,
from my own self-built prison walls,
from the barriers I so painstakingly erect.
It's the only thing that will assure me
of what I can't assure myself,
that I'm really worth something.
But I don't tell you this. I don't dare to, I'm afraid to.
I'm afraid your glance will not be followed by acceptance,
will not be followed by love.
I'm afraid you'll think less of me,
that you'll laugh, and your laugh would kill me.
I'm afraid that deep-down I'm nothing
and that you will see this and reject me.

So I play my game, my desperate pretending game,
with a facade of assurance without
and a trembling child within.
So begins the glittering but empty parade of masks,
and my life becomes a front.
I idly chatter to you in the suave tones of surface talk.
I tell you everything that's really nothing,
and nothing of what's everything,
of what's crying within me.
So when I'm going through my routine
do not be fooled by what I'm saying.
Please listen carefully and try to hear what I'm not saying,
what I'd like to be able to say,
what for survival I need to say,
but what I can't say.

I don't like hiding.
I don't like playing superficial phony games.
I want to stop playing them.
I want to be genuine and spontaneous and me
but you've got to help me.
You've got to hold out your hand
even when that's the last thing I seem to want.
Only you can wipe away from my eyes
the blank stare of the breathing dead.
Only you can call me into aliveness.
Each time you're kind, and gentle, and encouraging,
each time you try to understand because you really care,
my heart begins to grow wings--
very small wings,
very feeble wings,
but wings!

With your power to touch me into feeling
you can breathe life into me.
I want you to know that.
I want you to know how important you are to me,
how you can be a creator--an honest-to-God creator--
of the person that is me
if you choose to.
You alone can break down the wall behind which I tremble,
you alone can remove my mask,
you alone can release me from my shadow-world of panic,
from my lonely prison,
if you choose to.
Please choose to.

Do not pass me by.
It will not be easy for you.
A long conviction of worthlessness builds strong walls.
The nearer you approach to me the blinder I may strike back.
It's irrational, but despite what the books say about man
often I am irrational.
I fight against the very thing I cry out for.
But I am told that love is stronger than strong walls
and in this lies my hope.
Please try to beat down those walls
with firm hands but with gentle hands
for a child is very sensitive.

Who am I, you may wonder?
I am someone you know very well.
For I am every man you meet
and I am every woman you meet.

Ilmateade

Pimenes õu

kärgatas kõu

nii algas äike

 

läbistas kiir

valgenes viirg

nii saabus päike

 

♥ Aleksander Suuman: Kingin sulle kimbukese taevatähti / Giving You Posy of Stars from Sky

Kingin sulle kimbukese taevatähti.

Öösel, kui magasin,

rippusid nad

mu näo kohal.

Hommikul leidsin nad

leppade alt

ülastena õitsemas.

Kingin sulle kimbukese

taevatähti.

Ära karda,

nad ei närbu

ega varise kunagi.

Ainult vahetevahel,

kui on hästi pime,

lendavad nad

taevasse

toretsema.

Giving you a posy of stars from the sky. 

At night when I was sleeping 

they hung

above my face. 

In the morning, I found them

under the willow trees, 

blooming as buttercups.

Giving you a posy

of stars from the sky. 

Don't worry, 

they will never wilt

or wither away. 

Just every now and then

when it's very dark

they fly off

to rejoice

in the sky.

Translated by Airi Looman

Parim vabadus

Parim vabadus on see, milles keegi ei kannata

Ühe kannatus on teiste kannatus 

Parim vabadus on see, milles keegi ei kaota

Ühe kaotus on teiste kaotus


Parim vabadus on vabadus anda

Ühe and on teistele

Parim vabadus on vastutus

iseenda ja teiste ees

Parim vabadus on tasakaal

ühe teel teisteni

 

♥ Henrik Visnapuu: Kümnes kiri Ingile / Tenth letter to Ing

Mäletad, Ing, seda alleed,

seda üksikut lumist teed?

Kuused olid kui suhkrupääd,

suhkrupäie all sina läed. 

Kuused latvadel kandsid kuid,

lumilinnud painutid puid,

unen nägid nad unest und,

langeten peksid tiivuga lund. 

Mäletad, Ing, seda alleed,

seda üksikut lumist teed,

kust me jooksime kinni käest

lume lennaten alla mäest? 

Ühel ristteel lunde sa

kiskusid minu endaga.

Mäletad, veeresime alla mäest

võet kinni kaelast ja käest? 

Hiljem leidsime metsa sees

igalt poolt “armas” eest.

Kuused olid kui suhkrupääd,

suhkrupäie sean sina läed.  

Nüüd olen sinuta siin,

südamen sõnatu piin.

Mäletad, Ing, seda alleed?

Sa mida minuta teed?

Ing, still remember this pathway,

the lone snowed-in spruce alley?

Trees like sugar cones tall

and under them, you stroll.

Moon hopping on spruce tops,

bent by snow owls deep in dreaming,

on their descent, making snow

to fall with a flap of their wings.

Ing, still remember this pathway,

the lone snowed-in spruce alley

from where we ran hand in hand

down the hill flying snow behind?

On a crossway, having me in tow,

you dragged us right into the snow.

Remember us rolling downhill,

grasping to each other still?

Later inside the forest there

we found ‘sweetheart’ everywhere.

Trees like sugar cones tall,

and under them, you stroll.

Now without you, I’m here,

my heart full of silent despair.

Ing, still remember this pathway?

What are you doing without me?

Translated by Airi Looman

Pühitsetud

Pärt Uusbergi "Õhtu ilu" kuulates

Vaikusest kostab heli
õhtuudust välja
üminal sammuvad naised reas

tulipunasesse
katedraali  

Aegu kõrge ja kauge
kõlab nüüd siin naisehääl õrn 

ja võlvide all

paisub

Altari ees mehepojad ootel

märguandeks 

ühineda ja

toetada

Hääled siis põimuvad ühte ja

nende lauluvoos kõiksuse

hääl rõkkab

 
Ühtedel lemb, teistel püsi
ei kesta üks teiseta
rõõmu üksi kanda ei jaksa 

 

Laulust vägevad
hinges pühitsus

valguvad nad üle ilmamaa
armastust jagama

 

Vaikelu

Kui tapvalt tüütuks muutub kõik

ja ärritav on iga tühiseimgi tõik

lööd viimaks sirgu oma selja

ja astud surnud ringist välja

aule-kuulsusele ütled adjöö

sest need on kõigest sund ja töö

heast loobud ja kõnnid kitsast rada

mille lõpus pole ühtki kullapada

eemale tõmbud et üksi olla

ja kõik oma maskid lasta alla

on kõigest pinnal vaikne vaikelu

all selle käimas lõppematu melu

meeled edastavad pindmist

sisimani viib vaid su vaist

Rahu

Rahu

            rahu

                       rahu

too mõtlust mu tõttu

ravi roomamisest räsitud hinge

selgita ihadest häguseid silmi

pehmita vaevadest paakund põue

                         rahu

            rahu

rahu

vii mind tasastele teedele

eemale tormist ja tulvaveest

lase mul kanda oma koormat

ja kesta  hetkes

näha selle võlu või valu

või mõlemat 

rahu

          rahu

                         rahu

KUS SA KÜLL OLED?!

 

Ligidal

Ligidal ligimesele

Ligidal loomale

ligidal linnule

ligidal liblikale

siin

taeva all

maa peal

päeva paistel

kuu kumal

pole kunagi

päris üksi

♥ Galway Kinnell: Saint Francis and the Sow / Püha Franciscus ja emis

The bud

stands for all things, 

even for those things that don’t – flower, 

for everything flowers, from within, of self-blessing; 

though sometimes it is necessary 

to reteach a thing its loveliness, 

to put a hand on the brow 

of the flower, 

and retell it in words and in touch, 

it is lovely 

until it flowers again from within, of self-blessing;

as Saint Francis

put his hand on the creased forehead

of the sow, and told her in words and in touch

blessings of earth on the sow, and the sow

began remembering all down her thick length,

from the earthen snout all the way

through the fodder and slops to the spiritual curl of the tail,

from the hard spininess spiked out from the spine

down through the great broken heart

to the sheer blue milken dreaminess spurting and shuddering

from the fourteen teats into the fourteen mouths sucking and blowing beneath them:

the long, perfect loveliness of sow.

Pung

kirjeldab kõike,

isegi kõike seda, mis ei – õitse,

sest iga asi õitseb, sisimas, eneseõnnistusest;

siiski on aeg-ajalt vaja

asjale taas tema võlust vesta,

panna käsi

lille laubale

ja taas öelda talle sõnades ja puudutuses,

kui võluv ta on,

kuni ta õitseb jälle, sisimas, eneseõnnistusest;

nagu Püha Franciscus

pani käe emise krimpsus

laubale ja andis emisele sõnades ja puudutuses

maa õnnistuse, ja emisele

meenus kogu ta priskes pikkuses

maisest kärsast läbi

sulbi ja roka spirituaalse sabarõngani välja,

turja turritavast teravusest

alla läbi murtud suure südame

kuni ehedalt piimja siniuneluseni purskumas ja pritsimas

neljateistkümnest nisast neljateistkümnesse lutsivasse suusse:

emise pikk täiuslik võlu.

Tõlkinud Airi Looman

♥ Anna Haava: Me oleme Põhjamaa lapsed / We Are Children of the North

Meid saatnud vaikustehelin

Ja tähtesäravad ööd.

Kuukumased, lumitand metsad

Ja vaiksed kaugeleteed:

Me oleme põhjamaa lapsed,

Kaks – meie mõlemad.

Jääb lumekargelt põue

Meil südame sügavam õnn –

Ja südame sügavam valu,

Nad ainult aimata on…

Jääb igavest` ütlemata

Meil südame õndsam õnn –

Ja südame sügavam valu,

Mis vaikiv kui igavik on…

Amidst the sounds of silence

And nights bright with stars,

Snowbound forests glowing in moon light

And quiet roads to far away,

We are children of the North,

Two – both of us.

The deepest joys of our hearts

Held inside, fresh as snow.

And the deepest sorrows of our hearts

Only to be guessed…

The sweetest joys of our hearts

We never tell –

And the deepest sorrows of our hearts

Are silent as eternity…

Translated by Airi Looman 

♥ Allen Ginsberg: Song / Laul

The weight of the world

is love.

Under the burden

of solitude,

under the burden

of dissatisfaction 

the weight,

the weight we carry

is love.

Who can deny?

In dreams

it touches

the body,

in thought

constructs

a miracle,

in imagination

anguishes

till born

in human -

looks out of the heart

burning with purity -

for the burden of life

is love,

but we carry the weight

wearily,

and so must rest

in the arms of love

at last,

must rest in the arms

of love.

No rest

without love,

no sleep

without dreams

of love -

be mad or chill

obsessed with angels

or machines,

the final wish

is love

- cannot be bitter,

cannot deny,

cannot withhold

if denied:

the weight is too heavy

- must give

for no return

as thought

is given

in solitude

in all the excellence

of its excess.

The warm bodies

shine together

in the darkness,

the hand moves

to the center

of the flesh,

the skin trembles

in happiness

and the soul comes

joyful to the eye -

yes, yes,

that's what

I wanted,

I always wanted,

I always wanted,

to return

to the body

where I was born.

Maailma raskus

on armastus.

All üksinduse

koorma,

all meelapaha

koorma

raskus

raskus, mida kanname, 

on armastus.

Kes saaks eitada?

Ulmades

puudutab see

ihu,

mõtteis

meisterdab

ime,

kujutlusis

kannatab,

kuni sünnib

inimeses -

silmab südamest välja

puhtusest põledes -

sest elu raskus

on armastus,

aga me kanname seda raskust

roidunult

ja peame siis puhkama

armastuse embuses

viimaks,

peame puhkama armastuse

embuses.

Pole puhkust

armastuseta,

pole und

armastuse

ulmata -

ole sa hull või rahu ise,

vallatud inglitest

või masinatest,

viimne soov

on armastus

- ei saa olla kibestunud,

ei saa eitada,

ei saa tagasi hoida

kui eitatakse:

raskus on liiga suur

- peab andma

midagi vastu ootamata,

nagu mõtet

mõlgutatakse

üksi olles

selle imetabases

külluses.

Soojad ihud

hiilgavad üheskoos

pimeduses,

käsi liigub

liha

keskele,

nahk väreleb

õnnest

ja hing tuleb

rõõmus silmisse -

jaa, jaa,

just seda

ma tahtsin,

olen alati tahtnud,

olen alati tahtnud

tagasi

ihusse,

milles ma sündisin.

Tõlkinud Airi Looman

Agape II

Kiivus

südant mul torkab kui

su pilgu teisel leian

põue pitsitab kui

tal naeratad

pilgu tuhmistab kui

vastu tal astud

kõrvad kurdiks lööb kui

naermas teid kuulen

mõistuse röövib kui

te embust näen

Armastus

leebelt mind hoiab kui

last kiigutab

õrnalt kõrva mul sosistab

rahu rahu

mind on nii palju

et küllaga jagub sullegi

mu armas

mu ilus

mu hea

Sõõm rõõmu

See naine

peos pokaal

kesk paare lembeid

salku kihavaid

vaatleb kuulab

naeratab ent tõsineb

tühi taas pokaal

ikka üksi on

inimeste seas

ei leia

rõõmu muust

kui veinisõõmust

November haiku

Waking to the sound

of small tits brushing against

my window – great heavens!

♥ Naomi Shihab Nye: Kindness / Lahkus

Before you know what kindness really is

you must lose things,

feel the future dissolve in a moment

like salt in a weakened broth.

What you held in your hand,

what you counted and carefully saved,

all this must go so you know

how desolate the landscape can be

between the regions of kindness.

How you ride and ride

thinking the bus will never stop,

the passengers eating maize and chicken

will stare out the window forever.

Before you learn the tender gravity of kindness,

you must travel where the Indian in a white poncho

lies dead by the side of the road.

You must see how this could be you,

how he too was someone

who journeyed through the night with plans

and the simple breath that kept him alive.

Before you know kindness as the deepest thing inside,

you must know sorrow as the other deepest thing.

You must wake up with sorrow.

You must speak to it till your voice

catches the thread of all sorrows

and you see the size of the cloth.

Then it is only kindness that makes sense anymore,

only kindness that ties your shoes

and sends you out into the day to mail letters and

purchase bread,

only kindness that raises its head

from the crowd of the world to say

it is I you have been looking for,

and then goes with you every where

like a shadow or a friend.

Enne kui tead, mis lahkus õieti on,

pead midagi kaotama,

tundma tulevikku ühe hetkega lahustumas

kui sool lahjendatud leemes.

Peos mis sul oli,

mida hindasid ja hoolsalt hoidsid,

kaotama pead, et teada

kui kõle võib olla maastik

lahkuselaikude vahel.

Kuidas sõidad ja sõidad

ja mõtled: buss ei peatu eal

maisi ja kana nosivad sõitjad

aga aiva aknast välja vahivad.


Et kogeda lahkuse õrna tõmmet,

pead jõudma sinna, kus valges pontšos

indiaanlane on surnult tee ääres maas.

Pead mõistma, et tema asemel võiks olla sina,

et temagi oli keegi,

kes rändas läbi öö, plaanid

ja paljas hingeõhk elus hoidmas.


Et teada lahkust kui sügavaimat asja su sees,

pead teadma kurbust kui teist sügavaimat asja.

Pead ärkama koos kurbusega.

Pead rääkima temaga, kuni su enda hääl

tabab kurbuse niidi

ja sa tajud kanga suurust.


Siis on lahkus ainus asi, mis veel mõistlik näib,

vaid lahkus, mis seob su kingapaelad

ja saadab sind uude päeva leiba otsima,

vaid lahkus, mis tõstab pea

maailma suures summas ja ütleb:

"Mind sa oledki otsinud",

ja läheb sinuga kõikjale

nagu vari või sõber.

  Tõlkinud Airi Looman

♥ Allen Ginsberg: Shot in the Back by a Fallen Leaf / Lask selga langenud lehelt

The leaves are bright

as a million

electric lights on

the yellow hill

The sun moves up

on the little trees

vast Autumn helium

after last night—

Three men sprawl drunk

in the birch thicket

on the small dump road

they finished the whiskey

Birds sing on barbwire

fresh wind rushes the trees

the jeep motor runs quietly

a frog jumps thru grass

Faraway on Hawk Ridge eagles

swoop down following

the ancient windpath

South along Appalachians

The universe is so airy

you need only get up

cold and walk the dirt road

at dawn to be in Heaven

Puulehed säravad

justkui miljon

elektripirni

kollasel künkal

Päike tõuseb

pisikesi puid pidi

ilmatusuur sügisheelium

pärast eilset ööd

Kolm meest purjakil

lösutavad kasevõsas

väikese prügitee ääres

viskile kus lõpu tegid

Linnud laulavad okastraadil

värske tuulehoog sahistab puudes

automootor müriseb tasa

konn hüppab läbi rohu

Kaugel Haukanõlvalt kotkad

sööstavad alla mööda

iidset tuuleteed

piki Apalatše lõunasse

Universum on nii õhuline

sa pead vaid tõusma

üles ja minema muldteed

koidikul et jõuda paradiisi

Tõlkinud Airi Looman

♥ Max Ehrmann: Desiderata*

Go placidly amid the noise and haste,

and remember what peace there may be in silence.

As far as possible without surrender

be on good terms with all persons.

Speak your truth quietly and clearly;

and listen to others,

even the dull and the ignorant;

they too have their story.

Avoid loud and aggressive persons,

they are vexations to the spirit.

If you compare yourself with others,

you may become vain and bitter;

for always there will be greater and lesser persons than yourself.

Enjoy your achievements as well as your plans.

Keep interested in your own career, however humble;

it is a real possession in the changing fortunes of time.

Exercise caution in your business affairs;

for the world is full of trickery.

But let this not blind you to what virtue there is;

many persons strive for high ideals;

and everywhere life is full of heroism.

Be yourself.

Especially, do not feign affection.

Neither be cynical about love;

for in the face of all aridity and disenchantment

it is as perennial as the grass.

Take kindly the counsel of the years,

gracefully surrendering the things of youth.

Nurture strength of spirit to shield you in sudden misfortune.

But do not distress yourself with dark imaginings.

Many fears are born of fatigue and loneliness.

Beyond a wholesome discipline,

be gentle with yourself.

You are a child of the universe,

no less than the trees and the stars;

you have a right to be here.

And whether or not it is clear to you,

no doubt the universe is unfolding as it should.

Therefore be at peace with God,

whatever you conceive Him to be,

and whatever your labors and aspirations,

in the noisy confusion of life keep peace with your soul.

With all its sham, drudgery, and broken dreams,

it is still a beautiful world.

Be cheerful.

Strive to be happy.

 

Kindlalt kõnni kesk kisa ja kiiret,

meeles pea rahu vaikuse sees. 

Minetamata ennast, 

ole rahujalal kõigiga.

Oma tõde ütle vaikselt ja selgelt,

kuula teisi,

sest isegi tuimal ja teadmatul on,

mida öelda.

Eemal hoia lärmakatest ja riiakatest,

sest need vaid su vaimu vaevavad.

 

End teistega võrreldes võid minna uhkeks või kibedaks,

sest alati on neid,

kes on sust halvemad või paremad.

Tunne rõõmu nii saavutustest kui ka kavatsustest.

Oma kutsumust järgi, sest ükskõik kui kuulsusetu,

on see tõeline aare elu muutuvas õnnemängus.

Tegutsedes ole ettevaatlik,

sest ilm on pettust täis.

Ent ärgu varjaku see voorusi, mis ilmas on:

ideaale kõrgeid järgivad paljud

ja sangareid igal sammul leida võib.

Ole sina ise.

Ära teeskle tundeid.

Ära armastust pilka,

sest hoolimata põuast ja pettumusest

see kui kevadine rohi tärkab taas.

Lahkesti võta vastu aastate õppetunnid,

noorustükkidel väärikalt minna lase.

Hingetugevust toida kaitseks ootamatu ebaõnne eest.

Ära piina end süngete kujutelmadega.

Palju hirme sünnib väsimusest ja üksildusest.

Peale eluterve enesevalitsuse

ole enda vastu leebe.

Oled universumi laps,

mitte vähem tähtis kui puud ja taevatähed –

sinulgi on õigus olla siin.

Ja kas selge sulle või ei,

kahtlemata läheb kõik universumis ettenähtud rada.

Seega, ole rahujalal jumalaga,

kes ta sinu jaoks ka pole.

Mida iganes teed või püüad,

säilita hingerahu kesk elu eksitavat melu.

Hoolimata pettusest, vaevast ja luhtunud unistustest 

maailm ikka on ilus.

Ole rõõmus.

Püüa olla õnnelik.

Tõlkija Airi Looman

*Ladina keeles: ihaldatu

 

Koos ja üksi / Together and alone

Sa tuled ja
ME OLEME KOOS
Sa lähed ja
MA JÄÄN ÜKSI
Võtad kaasa naeru kerguse rõõmu

Armastuse rõõmu me jagame koos
Armastuse kurbust kanname üksi

Mõnes suhtes ollakse kogu aeg üksi

You come and

WE ARE TOGETHER

You go and

I AM ALONE

You take along laughter lightness joy

The joy of love we share together

The sorrows of love we bear alone

In some relations, one is alone all the time