♥ Galway Kinnell: Saint Francis and the Sow / Püha Franciscus ja emis

The bud

stands for all things, 

even for those things that don’t – flower, 

for everything flowers, from within, of self-blessing; 

though sometimes it is necessary 

to reteach a thing its loveliness, 

to put a hand on the brow 

of the flower, 

and retell it in words and in touch, 

it is lovely 

until it flowers again from within, of self-blessing;

as Saint Francis

put his hand on the creased forehead

of the sow, and told her in words and in touch

blessings of earth on the sow, and the sow

began remembering all down her thick length,

from the earthen snout all the way

through the fodder and slops to the spiritual curl of the tail,

from the hard spininess spiked out from the spine

down through the great broken heart

to the sheer blue milken dreaminess spurting and shuddering

from the fourteen teats into the fourteen mouths sucking and blowing beneath them:

the long, perfect loveliness of sow.

Pung

kirjeldab kõike,

isegi kõike seda, mis ei – õitse,

sest iga asi õitseb, sisimas, eneseõnnistusest;

siiski on aeg-ajalt vaja

asjale taas tema võlust vesta,

panna käsi

lille laubale

ja taas öelda talle sõnades ja puudutuses,

kui võluv ta on,

kuni ta õitseb jälle, sisimas, eneseõnnistusest;

nagu Püha Franciscus

pani käe emise krimpsus

laubale ja andis emisele sõnades ja puudutuses

maa õnnistuse, ja emisele

meenus kogu ta priskes pikkuses

maisest kärsast läbi

sulbi ja roka spirituaalse sabarõngani välja,

turja turritavast teravusest

alla läbi murtud suure südame

kuni ehedalt piimja siniuneluseni purskumas ja pritsimas

neljateistkümnest nisast neljateistkümnesse lutsivasse suusse:

emise pikk täiuslik võlu.

Tõlkinud Airi Looman