Alustasid kõigest väeti ussikesena
kelle elu kogu aeg ohus
sest iga hetk võis keegi suur
su lehelt napsata ja võidurõõmus lömastada
sul läks hästi
Siis sai sust nukk ent mitte see
keda kätel kantakse ja hellalt hoitakse
Ega kookonis polnudki paha
sealne soe aga olnuks su surm
Selle vastu pidid endas leidma väge
et kitsast kestast välja murda ja elule pääseda
Sa said välja
Oo mäletan seda elevust su kaunist kujust ja stiilsest disainist
Kuis imetlesin su nõtkust ja matkida püüdsin
Hing kinni jälgisin su lendu ühelt kauniduselt teisele
Su elaan kandis ja ekstaasis hoidis nende nektarist
Nendele andsid sa võimaluse kesta
Olid elegantne ja samas nii efektiivne
Olla kui sina soovisin
Tunda lennu elevust
Lasta tuulel end kanda
Saabuda pidulauda just kõige õigemal hetkel
Teenida kõigi imetlus
Olla armastatud eriline
Sina olid
Nüüd lebab su murtud tiib külmal tänavakivil ...
1. lõpp:
... suur sai su kätte
sina heitled ehk veel kes teab kus viimaseid hetki
kuis tahaksin su tiiba õrnalt hoida
nutta ja kanda leina
su tiib ent tolmuks haihtub
2. lõpp:
... selle soe mälestus mu pihus
koban ja komberdan
Mõnikord tunnen abaluudes pakitsust
Mõnikord tõstan pilgu taevasse
ja näen su õde või venda lehvitamas
