Mu imeilus

Alustasid kõigest väeti ussikesena

kelle elu kogu aeg ohus

sest iga hetk võis keegi suur

su lehelt napsata ja lömastada

sul läks hästi

Siis sai sust nukk ent mitte see

keda kätel kantakse ja hellalt hoitakse

Ega kookonis polnudki nii paha

sealne soe aga olnuks su surm

Selle vastu pidid endas leidma väge

et kitsast kestast välja murda ja elule pääseda

sul oli õnne

Mäletan elevust su kaunist kujust ja elegantsist

Kuis imetlesin su nõtkust ja matkida püüdsin

Hing kinni jälgisin su lendu ühelt kauniduselt teisele

Su elaan kandis ja ekstaasis hoidis nende nektarist

Andsid neile võimaluse kesta

Olles ikka ühtaegu imeline ja ise

Olla kui sina soovisin

Tunda lennu elevust

Lasta tuulel end kanda

Saabuda pidulauda just kõige õigemal hetkel

Teenida kõigi imetlus

Olla armastatud eriline

sina olid

Nüüd näen su murtud tiiba külmal tänavakivil ...

1. lõpp:

... suur sai su kätte

heitled ehk veel kuskil viimaseid hetki

kuis tahaksin su tiiba õrnalt hoida

nutta ja kanda leina

su tiib ent tolmuks pudeneb

2. lõpp:

... su soe mälestus mu pihus

koban ja komberdan

mõnikord tunnen abaluudes pakitsust

mõnikord tõstan pilgu taevasse

ja näen su õde või venda lehvitamas