Mu imeilus

Alustasid kõigest väeti ussikesena

kelle elu kogu aeg ohus

sest iga hetk võis keegi suur

su lehelt napsata ja lömastada

sul läks hästi

Siis sai sust nukk ent mitte see

keda kätel kantakse ja hellalt hoitakse

Ega kookonis polnudki nii paha

sealne soe aga olnuks su surm

Selle vastu pidid endas leidma väge

et kitsast kestast välja ja elule murda

sul oli õnne

Mäletan elevust su kaunist kujust ja elegantsist

Kuis imetlesin su nõtkust ja matkida püüdsin

Hing kinni jälgisin su lendu ühelt kauniduselt teisele

Su elaan kandis ja ekstaasis hoidis nende nektarist

Andsid neile võimaluse kesta

Olles ikka ühtaegu imeline ja ise

Olla kui sina soovisin

Tunda lennu elevust

Lasta tuulel end kanda

Saabuda pidulauda just kõige õigemal hetkel

Teenida kõigi imetlus

Olla armastatud eriline

sina olid

Nüüd näen su murtud tiiba külmal tänavakivil ...

1. lõpp:

... suur sai su kätte

heitled ehk veel kuskil viimaseid hetki

kuis tahaksin su tiiba õrnalt hoida

nutta ja kanda leina

su tiib ent tolmuks pudeneb

2. lõpp:

... su soe mälestus mu pihus

koban ja komberdan

mõnikord tunnen abaluudes pakitsust

mõnikord tõstan pilgu taevasse

ja näen su õde või venda lehvitamas

Kiri emale / Letter to Mum

- Tere emake, kuidas läheb?

- Halvasti!

- Kas midagi juhtus?

- Ei.

- Siis on ju hästi!

Nii me räägime päevast päeva.

Mõnikord on mul sulle uudis, näiteks:

- Emake, tead, su kodutaluni viib nüüd buss

ja seal on teie talu järgi Oti tänav.

Kõrval Tiitsu ja Kadaja.

Teie nurm on täis igasuguseid võrke

ja tulevikus elab seal rohkem inimesi kui teie külas eales varem.

Aga teie talu ei kao, sest tänav ju jääb!

Siiski ei hooli sa sellest nii palju, sest sul on nüüd uus kodu ja pere:

rahutud teel rahuni,

kannatajad leevenduse ootel,

need, kes mäletavad oma esimesi paremini kui viimaseid.

Oled hooldekodus - endises lastesõimes, kus kilkasid lapsed esimesi samme tehes.

Nüüd liigud siin sina ratastooliga voodi, söögilaua ja õue vahet.

Või istud sügispäikese kullas, silmis kaugete hetkede helk.

Ehkki me ei jaga enam ammu kodu,

käin tihti su juures ja rändan me ühises ajas,

kus hoian kinni su käest ja sa juhid mu samme

ikka veel, emake armas! 

- Hi Mum, how are you doing?

- Very bad.

- Has anything happened?

- Not at all.

- Then it's all right!

That's how our conversations go, day after day.

Sometimes I bring news that might matter, something like that:

- Mum, you know there's a bus that goes straight to your childhood home.

And there's a road called Oti after your farm,

next to Tiitsu and Kadaja.

Your meadow is now covered with cables and networks

and more people will live there than ever lived in your village before.

But your farm won't disappear — the road will remind it.

But you don't care. 

You have a new home now, a new family:

the restless on their way to peace

the afflicted waiting for relief

those who remember their firsts better than their lasts.

You are in the nursing home — once a daycare centre where children squealed taking their first steps.

Now you move through its rooms in your wheelchair, from bed to dining room to courtyard.

Or sit in the gold of the autumn sun, eyes shining towards distant moments.

Though we no longer share a home,

I often visit you and in those quiet times together

I hold your hand, and you guide my steps

still, Mum!