Vaekausil

 Kes ei riski, ei joo šampanjat! 

Kes ei joo šampanjat, ei riski? 

Elulõng on peenike –

kas katken või katkestan? 

Mu imeilus

Alustasid kõigest väeti ussikesena

kelle elu kogu aeg ohus

sest iga hetk võis keegi suur

su lehelt napsata ja võidurõõmus lömastada

sul läks hästi

Siis sai sust nukk ent mitte see

keda kätel kantakse ja hellalt hoitakse

Ega kookonis polnudki paha

sealne soe aga olnuks su surm

Selle vastu pidid endas leidma väge

et kitsast kestast välja murda ja elule pääseda

Sa said välja

Oo mäletan seda elevust su kaunist kujust ja stiilsest disainist

Kuis imetlesin su nõtkust ja matkida püüdsin

Hing kinni jälgisin su lendu ühelt kauniduselt teisele

Su elaan kandis ja ekstaasis hoidis nende nektarist

Nendele andsid sa võimaluse kesta

Olid elegantne ja samas nii efektiivne

Olla kui sina soovisin

Tunda lennu elevust

Lasta tuulel end kanda

Saabuda pidulauda just kõige õigemal hetkel

Teenida kõigi imetlus

Olla armastatud eriline

Sina olid

Nüüd lebab su murtud tiib külmal tänavakivil ...

1. lõpp:

... suur sai su kätte

sina heitled ehk veel kes teab kus viimaseid hetki

kuis tahaksin su tiiba õrnalt hoida

nutta ja kanda leina

su tiib ent tolmuks haihtub

2. lõpp:

... selle soe mälestus mu pihus

koban ja komberdan

Mõnikord tunnen abaluudes pakitsust

Mõnikord tõstan pilgu taevasse

ja näen su õde või venda lehvitamas

Kiri emale / Letter to Mum

- Tere emake, kuidas läheb?

- Halvasti!

- Kas midagi juhtus?

- Ei.

- Siis on ju hästi!

Nii me räägime päevast päeva.

Mõnikord on mul sulle mõni huvitav uudis, näiteks:

- Emake, tead, su kodutaluni viib nüüd buss

ja seal on teie talu järgi Oti tänav.

Kõrval Tiitsu ja Kadaja.

Teie nurm on täis tehnovõrke

ja tulevikus elab seal rohkem inimesi kui teie külas eales varem.

Aga teie talu ei kao, sest tänav ju jääb!

Siiski ei hooli sa sellest nii palju, sest nüüd on sul uus kodu ja uus pere:

rahutud otsimas rahu,

kannatajad leevenduse ootel,

need, kes mäletavad oma esimesi paremini kui viimaseid.

Oled hooldekodus - kunagises lastesõimes, kus kilkasid lapsed oma esimesi samme tehes.

Nüüd liigud siin sina ratastooliga voodi, söögilaua ja õue vahet.

Või istud sügispäikese kullas, suu kriipsus, silmis kaugete hetkede helk.

Ehkki me ei jaga enam ammu kodu,

käin sul tihti külas ja rändan me ühises ajas,

kus ma hoian kinni su käest ja sa juhid mu samme

ikka veel, emake armas! 

- Hi Mum, how are you doing?

- Very badly!

- Has anything happened?

- Not at all.

- Then it's all right!

That's how we talk day after day.

Every now and then, I have news that could excite you, something like that:

- Mum, you know there's a bus that goes straight to your childhood home.

And there's a road called Oti after your farm.

Next to Tiitsu and Kadaja.

Your meadow is now all covered with supply networks.

And more people will live there than ever lived in your village before.

But your farm won't disappear because the road will remain.

But you hardly care since now you have a new home and a new family:

the restless in search of peace

the troubled, waiting for relief

those who remember their firsts better than their last.

You are in

in the nursing home, a former daycare centre where children once squealed when taking their first steps.

Now, you move there in your wheelchair between the bed, dining table and courtyard.

Or sit in the gold of the autumn sun, lips pursed, eyes shining on distant moments.

Though we no longer share a home,

I often visit you and our times together

where I hold your hand, and you guide my steps

still, my dearest Mum!