Before you know what kindness really is
you must lose things,
feel the future dissolve in a moment
like salt in a weakened broth.
What you held in your hand,
what you counted and carefully saved,
all this must go so you know
how desolate the landscape can be
between the regions of kindness.
How you ride and ride
thinking the bus will never stop,
the passengers eating maize and chicken
will stare out the window forever.
Before you learn the tender gravity of kindness,
you must travel where the Indian in a white poncho
lies dead by the side of the road.
You must see how this could be you,
how he too was someone
who journeyed through the night with plans
and the simple breath that kept him alive.
Before you know kindness as the deepest thing inside,
you must know sorrow as the other deepest thing.
You must wake up with sorrow.
You must speak to it till your voice
catches the thread of all sorrows
and you see the size of the cloth.
Then it is only kindness that makes sense anymore,
only kindness that ties your shoes
and sends you out into the day to mail letters and
purchase bread,
only kindness that raises its head
from the crowd of the world to say
it is I you have been looking for,
and then goes with you every where
like a shadow or a friend.
Enne kui tead, mis lahkus õieti on,
pead midagi kaotama,
tundma tulevikku ühe hetkega lahustumas
kui sool lahjendatud leemes.
Peos mis sul oli,
mida hindasid ja hoolsalt hoidsid,
kaotama pead, et teada
kui kõle võib olla maastik
lahkuselaikude vahel.
Kuidas sõidad ja sõidad
ja mõtled: buss ei peatu eal
maisi ja kana nosivad sõitjad
aga aiva aknast välja vahivad.
Et kogeda lahkuse õrna tõmmet,
pead jõudma sinna, kus valges pontšos
indiaanlane on surnult tee ääres maas.
Pead mõistma, et tema asemel võiks olla sina,
et temagi oli keegi,
kes rändas läbi öö, plaanid
ja paljas hingeõhk elus hoidmas.
Et teada lahkust kui sügavaimat asja su sees,
pead teadma kurbust kui teist sügavaimat asja.
Pead ärkama koos kurbusega.
Pead rääkima temaga, kuni su enda hääl
tabab kurbuse niidi
ja sa tajud kanga suurust.
Siis on lahkus ainus asi, mis veel mõistlik näib,
vaid lahkus, mis seob su kingapaelad
ja saadab sind uude päeva leiba otsima,
vaid lahkus, mis tõstab pea
maailma suures summas ja ütleb:
"Mind sa oledki otsinud",
ja läheb sinuga kõikjale
nagu vari või sõber.
pead midagi kaotama,
tundma tulevikku ühe hetkega lahustumas
kui sool lahjendatud leemes.
Peos mis sul oli,
mida hindasid ja hoolsalt hoidsid,
kaotama pead, et teada
kui kõle võib olla maastik
lahkuselaikude vahel.
Kuidas sõidad ja sõidad
ja mõtled: buss ei peatu eal
maisi ja kana nosivad sõitjad
aga aiva aknast välja vahivad.
Et kogeda lahkuse õrna tõmmet,
pead jõudma sinna, kus valges pontšos
indiaanlane on surnult tee ääres maas.
Pead mõistma, et tema asemel võiks olla sina,
et temagi oli keegi,
kes rändas läbi öö, plaanid
ja paljas hingeõhk elus hoidmas.
Et teada lahkust kui sügavaimat asja su sees,
pead teadma kurbust kui teist sügavaimat asja.
Pead ärkama koos kurbusega.
Pead rääkima temaga, kuni su enda hääl
tabab kurbuse niidi
ja sa tajud kanga suurust.
Siis on lahkus ainus asi, mis veel mõistlik näib,
vaid lahkus, mis seob su kingapaelad
ja saadab sind uude päeva leiba otsima,
vaid lahkus, mis tõstab pea
maailma suures summas ja ütleb:
"Mind sa oledki otsinud",
ja läheb sinuga kõikjale
nagu vari või sõber.
Tõlkinud Airi Looman
